teistmooditegelikkus@hot.ee
:) MEISTRID
Olin paar päeva tagasi vennapojaga koos ( ta on selline 10a lõbus, igati hakkaja kutt:) / mina olen kaaa 
(hakkaja 
mitte kutt)/) ning mõtlesime siis… mida õhtul teha? Domino´d sai mängitud, kaarte tagusime kah parasjagu. Tuli kange isu male järele…aga…male oli kaugel (jala minnes 30 mintsane teekond 
). Kaks laiska siis mõtlesid, okei, teeme ise. Aga kuidas?!
Siva meenus, mul kapis veel mõni kasutamata riiul 
… Võtsingi rätid ja muud asjad õhinaga sealt pealt, kohendasin ja paigutasin mujale ning hakkaski “töö” pihta…
Meil oli olemas ilus, lumivalge riiul …ruudud lausa ootasid, et sinna peale tekkida saaksid
Kuna riiul oli suur, siis oli vaja midagi, millega saaks neid triipe tõmmata sinna peale . Joonlauda aga polnud. Vähemalt jah, mitte nii pikka nagu vaja oleks olnud. Niimoodi sai ka teine riiul kapist välja sikutatud et joonlaud olemas oleks.
Asi kulges . Mina mässasin riiuliga ehk piraka “joonlauaga” ja tema hoidis silma peal, kas ikka saab 8 ruutu nagu males ju vaja on . Mhmh, me moodustasime ideaalse tiimi !
Vahva oli koos tegutseda…mässata selle riiuli kallal, mõtlemata veel sellele, kuidas me malendid peale teeme ?! Igatahes, sel hetkel tundus see teisejärguline. 1 Samm ikkagi korraga
Kui ruudud valmis ja hakkas tunduma, valgel riiulil harilikpliiats jääb ilmselgelt väheseks – kahvatuks/luitunuks, siis tuli välja võtta marker Hakkasime tugevamaid jooni vedama… Lõpuks oli muidugi niimoodi, et mina vedasin ja tema istus GTA´d mängides arvutis… aegajalt küsides “Kus maal nüüd oled” ? ( no on pätt:) )
Nagu piltidelt näha, siis kuhugile ma siiski jõudsin … Ning sedagi et mina olin kogu asjast suuremas aktsioonis kui tema aaaaaaaaaga, pole hullu !
Valmis see laud lõpuks sai ..
Eks me nüüd hakkame mõtlema ja nuputama kuidas me need malendid peale saame. Saame kindlasti :)! Ja siis hakkab elu … Nii tore ju esialgu (mõned aastad ) lapsele pähe teha … kuid 1 päev on ta niuke kõva käpp, et …
Isegi kui temalt kord haledalt kotti saan siis kelle teene see on? mida see ütleb? Seda et ma olen üks deem good õpetaja !!! Niisiis, ükskõik kuidas vaadata… Lahe!
Sama lahe nagu see ühine ettevõtmine paar päeva tagasi (a) – kaks meistrit.
ÖÖ
ainult öösel
ainult unes
näed sa vääramatut tõtt
hommikuti
avasilmi
järgneb vale omaksvõtt
ainult üksi
pimeduses
jääd sa enesele truuks
keset valgust
jälle muutud
tummaks üleliigseks suuks
ainult unes
keegi tulles
õnne toob ja valu viib
hommikul
su trepikojas
lamab murtud inglitiib
(Mario Kivistik)
SA ÄRA USU MIND
Sa ära usu mind,
ma mängin, mängin, mängin…
Nii tõsiselt
kui üldse saab.
Mu leebes pilgus
peidab ennast saatan
ja iga sõna, mis
ma ütlen, valetab.
Ah miks, ah milleks?
Küsid, küsid, küsid…
Ehk vastaksingi,
aga ma ei tea.
Ehk armastan end liialt,
ehk vaid nõnda püsti püsin…
kuid usu mind,
ma ükskord olin väga hea.
(Eha Valge)
ELU ON LOOMINE
Elul ei ole lugu,
elu on loomine.
Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?
Kas on nii, et me saame
kõik, nagu pälvime?
Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?
Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –
elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.
(Doris Kareva)
HOIA ELUST KINNI HAMMASTEGA
Hoia elust kinni hammastega.
Nuta, naera, kisenda kui peab.
Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
Kumbki teisest liiga vähe teab.
(Doris Kareva)
AUTOPORTREE
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.
(Artur Alliksaar)
TÄHESAJUS
Sel ööl,
kui varises tähti,
ma kevade tuppa tõin.
Lõin uksed ja aknad lahti
ning januselt värskust jõin.
Sel ööl,
kui varises tähti,
ma tiivadki endale sain -
tähetolmust
ja õrnast õhust
mõtte nõtkusel vormitud vaid…
Siis lendasin
aknast välja -
ööliblikas sinises öös -
ja otsisin endale koha
täheparvede heledas vöös.
(Lea Tabur)
HEALE SÕBRALE
Nukrusehetked
ei hoia mind enam kütkes,
kui saan Su’lt kirjarea.
Üksinda veedetud õhtuil
mõtetes Sinuga olen,
sest nõnda on hea.
Ühises ajas ja ruumis
ühine mõttelend.
Lugedes Sinu mõtteid
avastan iseend.
(Lea Tabur)
MA AINA OTSISIN
Ma aina otsisin
teed unistuste linna
ja uskusin -
kord saabub õige hetk.
Kuid üksinda
ei saanud sinna minna -
mu otsinguist
sai pikk ja raske retk.
Vaid vilksamisi
unedes ma nägin
ta kauneid võlve,
laiu tänavaid;
ta torne,
väljakuid
ja kuldseid väravaid;
ja rahvast
laulmas, naermas, tantsimas.
Kui tõstan täna
Sinu valge loori,
et vargsi
õrnu huuli suudelda -
tean-
seisangi sel kallil väraval -
need on Su silmad,
õnnest säravad.
Neis silmis näen
veel ühte silmapaari
kui peegeldumas
vaikses allikas;
ja sini-sinist taevast ümberringi;
ja kuulen oma vere kohinat.
Ürg-elujõud
meid kannab
üle mere,
teeb lahti uksed,
avab väravad.
Nüüd oma linna
loome meie ise
ja oma rahva
laulma,
tantsima.
Mis saab veel olla
sellest imelisem -
me kahekesi
ELU väraval.
(Lea Tabur)
